Vöötkoodidele esitatavad nõuded ning kontroll

                                                                                                                                                                           Lisatud 21.01.2009

Praktiliselt ei ole võimalik situatsioon, kus õigesti genereeritud ning esitatud vöötkood, mis vastab vöötkoodilugeja lubatud parameetritele, ei ole lugemisseadme poolt loetav. Loetud informatsiooni õigsus on tagatud koodi ehitusega. Vöötkoodid sisaldavad lisaks kodeeritud märgijadale erinevaid lisamärke, nagu algus- ja lõpumärgid, kooditüübi identifikaatorid ja kontrollnumbrid. Lineaarses vöötkoodis on vähemalt kahe erineva laiusega triipe. Laia ja kitsa triibu omavahelist suhet iseloomustab koodisuhe N (ratio). Nii elemendi laius kui ka koodisuhe peavad olema konstantsed kogu koodi ulatuses. Need suurused arvestatakse usaldusväärsete vöötkoodi generaatorite poolt automaatselt õiged.


Joonis. Koodi ehitus (kliki pildil, et näha suuremalt)

Tõenäoliselt on igaüks meist kogenud situatsiooni, kus müüja ei suuda kaupluse kassas lugeda kaubalt vöötkoodi, misjärel ta koodi käsitsi kassasüsteemi sisestab. Erinevalt suhteliselt levinud arvamusele ei tule selles situatsioonis põhjust otsida valdavalt mitte vöötkoodilugejast vaid kaubal esitatud vöötkoodist. Selle sama jaekaubanduse näitel saab tuua välja hulga põhjuseid, miks üks või teine vöötkood ei saagi olla vöötkoodilugeja jaoks mõistetav.
Neist enimesinevad on:
  - vöötkoodil puudub ettenähtud vaikeala, ehk taustavärviga sama ala enne ja pärast koodi;
  - koodi kõrgus ei ole piisav (peaks olema vähemalt 1 cm)
  - halb koodi trükikvaliteet – koodipilt ei ole ühtlase kontrastsusega, triibud ei ole sirged jne.;
  - ebasoodne triipude ja tausta värvikombinatsioon;
  - valitud etiketimaterjal ei vasta toote kasutustingimustele (nt külmutatud toodete
    markeerimine termoetiketiga).

1982. aastal hakkas Ameerika Rahvuslik Standardite Instituut (ANSI) tehniline komitee tegelema vöötkoodi trükikvaliteedi standardi väljatöötamisega, mis laieneksid kõikidele kooditüüpidele. Kaheksa aastaga loodi ANSI standard X3.182-1990 - Nõuded vöötkoodi kvaliteedile. Standard lähtub parameetritest, mis on olulised vöötkoodilugejate normaalseks tööks.  Sama standard on aluseks Euroopa standardile EN1635 ja ISO standardile 15416. See ANSI/CEN/ISO standard on ka praegu aluseks vöötkoodi kvaliteedi määramisel.

Vöötkoodide kvaliteedistandardi (ANSI standard X3.182-1990) järgselt jagunevad koodid viide klassi A, B, C, D ja F, milledest kõrgeima kvaliteedi tähis on A ning madalaim F. Koode, mille kvaliteediklass on F ei ole soovitatav kasutada.

Vöötkoodide kvaliteedimäärangud on:
  - Kas koodi struktuur on õige?
  - Kas märgid on õigesti kodeeritud?
  - Kas õige arv märke on kodeeritud?
  - Kas tausta ja triipude kontrastsus on piisav, et vöötkoodilugeja „näeks“ koodi?
  - Kas triipude  laiused ja laiuste suhted vastavad etteantud nõuetele?
  - Kas marginaalide laiused on piisavad?

Tootepakendi kujundamisel on oluline pöörata tähelepanu ka vöötkoodi ja selle tausta värvigammale, et ei juhtuks nö koodi üledisainimist, mille lõpptulemuseks võib halvimal juhul olla jällegi koodi mitteloetavus. Kui tavapärane ning ka lugemisseadmete jaoks eelistatuim vöötkoodi värvikombinatsioon on must-valge, siis sageli soovitakse oma tootepakendile parema ja omanäolisema välisilme andmiseks sellest traditsioonist loobuda. Värvide kombineerimisel on oluline koodi loetavuse tagamiseks jälgida, et koodi triipude ja taustapinna omavaheline kontrastsus oleks piisav. Soovituslik on kasutada taustavärvina sooje toone (valge, kollane, punane oranž) ja triipude puhul külmi toone (roheline, sinine, lilla, must). Veel võib ettetulevate kujunduseksimustena tuua välja juba ka eelpool nimetatud koodi vaikealaga mittearvestamise ning vöötkoodi venitamise ja lõikamise.


Illustreeriv näide. Positiivsed värvilahendused

Illustreeriv näide. Negatiivsed värvilahendused

Siiski on kõige kindlam alati enne suuremate trükitööde läbiviimist eelnevalt kontrollida vöötkoodi loetavust. Vöötkoodi loetavuse kontrollimiseks on parim vahend vöötkoodianalüsaator, mis hindab koodi struktuuri ja kvaliteedi vastavust ANSI standardile ning määrab ka koodi kvaliteediklassi. Lihtam lahendus on kasutada koodi loetavuse kontrollimiseks tavapärast vöötkoodilugejat. Viimane ei võimalda küll samaväärset koodi hindamist, kuna lugemistulemus on seotud konkreetse lugemisseadme võimekusega ning see ei pruugi mõne teise seadme kasutamisel olla sama. Samas on tehtav investeering vöötkoodi kvaliteedi kontrollimist võimaldavatesse seadmetesse väga minimaalne võrreldes kuluga, mis võib kaasneda loetamatu vöötkoodiga kaupade paiskamisel turule.